Koormustaluvus näitab mingi piirkonna või ressursi taluvusvõime

Koormustaluvus (carrying capacity) on taastuva loodusliku ressursi kasutuskoormus, mida see suudab taluda senist taastumisvõimet ja omadusi säilitades.

Eristatakse nt
- rekreatiivset koormustaluvust (recreational carrying capacity) on kasutuskoormuse niisugune tase, mida ala suudab taluda ja smas säilib ka puhkevõimaluse kvaliteet.
- füüsikalist koormustaluvust (physical carrying capasity) on maksimaalne koormus alal (kas nt inimesed, autod, tegevus), mis võib antud alal asudes, toimides tekitada
kahjulikku mõju.
- ökoloogilist taluvusvõimet (ecological carrying capasity) on maksimaalne keskkonna puhkemajanduslik kasutamise määr, mille ületamine põhjustab ökoloogiliste väärtuste
vastuvõetamatu taseme või pöördumatu vähenemise. Piirkonna ökoloogiline taluvusvõime
piir on saavutatud kui keskkonna võime end loomulikult taastada on häiritud.
- sotsiaalset taluvusvõimet (ecological carrying capasity) on looduskeskkonna kasutamise maksimaalne tase, mille ületamine põhjustab kasutaja seisukohalt saadava kogemuse/naudingu kvaliteedi
halvenemise.

Viimase puhul võib ka mõõta kohaliku kogukonna sotsiaalset taluvusvõimet, mis näitab taset, mille ületamisel muutub majanduslikult ja sotsiaalselt kasulik (nt uue infrastruktuur/taristu tekkimine piirkonda) puhkemajandus hoopis negatiivse mõjuga kogemuseks.

Vt ka mõistet kasutuskoormuse seire
Seos mõistega: turismitaluvusvõime

Allikas / Koormustaluvusest külastuse suunamisel ning puhkemajanduses üldiselt saab eesti keeles lugeda nt:
Ene Hurt, Kalle Karoles, Kaidi Maran, Kalev Sepp, Varje Vendla. Tartu 2009. Koormustaluvuse hindamise metoodika kaitsealadel seoses nende rekreatiivse kasutamisega.
(http://www.vvvs.ee/failid4/Koormustaluvuse

Metsade koormustaluvus
Metsade koormustaluvus ei ole stabiilne, vaid dünaamiline mõiste. Lisaks ala kasutuskoormusele ja kasutusviisidele oleneb see külastajate käitumisest, metsatüübist ning ala majandamisest. Sobivate majandamisvõtetega on võimalik metsade koormustaluvust suurendada, samuti korraldada metsade puhkekasutust nõnda, et kusagil ei ületata koormustaluvust (Knudson, 1980).
Enim armastatud puhkekohad on liivmuldadel paiknevad sambliku, kanarbiku ning pohla kasvukohatüübi nõmme- ja palumetsad, ent just liivmullad, eriti luidetel ja ürgorgude veerudel paiknevad alad on erosiooni suhtes kõige tundlikumad.
Eri külastusviiside keskkonnamõju on erinev. Kõige vähem avaldavad keskkonnale mõju loodusevaatlejad, kes käivad küll ühtelugu metsas ja sageli eemalduvad ettevalmistatud teedelt- radadelt, kuid ei jäta enamasti loodusesse mingeid jälgi. Kõige tugevamat mõju avaldavad metsas ratsutajad, samuti ATV-dega ja mägijalgratastega sõitjad, seetõttu valmistatakse nende tarbeks ette eraldi alad. Tuleb arvestada, et juhul, kui puhkealade ülekasutusega seotud keskkonnamõjud
on kord juba ilmnenud, süvenevad need edaspidi siiski, ehkki külastuskoormus võib tunduvalt väheneda (Muhar a.o., 2002).
Suurima külastuskoormusega RMK puhkealalad on aastaid olnud Peipsi põhjaranniku puhkeala Ida-Virumaal, Nõva puhkeala, mille põhiobjektid asuvad Nõva–Peraküla piirkonnas Läänemaal, Pärnu-Ikla puhkeala (põhiobjektid Kabli–Ikla rannikualal Pärnumaal), Vääna-Jõesuu ja Taevaskoja–Kiidjärve. Koostöös RMK ning metsakaitse- ja metsauuenduskeskusega kuuluvad need alad alalisse seirevõrgustikku, mille eesmärk on hinnata puhkajate külastuskoormust ja metsapuhkusest tingitud metsakahjustusi.
Allikas: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_mets/artikkel834_813.html


Mõistete ja märksõnade sisukord